Kui olin nelja-aastane, viis ema mu lasteaeda. Enne seda veetsime oma päevad kodus kahekesi, isa käis tööl, temaga sain mängida ning aega veeta õhtuti. Siis ühel päeval, ei teagi, kas sügisel või kevadel, läksime emaga lasteaeda kaema.

Käisime aias ringi ja pärast väikest aga intrigeerivat jalutuskäiku mängivate laste keskel leppisime kasvataja Marjega kokku, et lähen lasteaeda. Seal käisin aastakese, siis pandi mind waldorflasteaeda, mis asus kodust kaugemal, aga oli südamele lähemal. Seal kohtusin kasvatajatega, kellest üks sai mulle väga armsaks. Sel kasvatajal olid päiksekarva juuksed ja kaunis helisev hääl. Veetsin aasta veel lasteaias kuni tuli aeg minna kooli.

Nüüd olen aru saanud, et see, mida kirjeldan, on vastuvõtuvestlus esimesse klassi. Too päev läksime emaga koolimajja (kus olid ka meie lasteaiarühma ruumid), mina jäin oma meeliskasvatajaga kahekesi ja emps läks mingi teise naisega (selle kooli direktor) juttu rääkima.

Kasvatajaga mängisime klaaskuulidega, rääkisime juttu. Siis ta palus minul tagurpidi temani kõndida ja sammud kokku lugeda. Ta küsis, et kas ma oskan lugeda, vastasin, et ei tea. Küllap ma ei osanud, või ei mäleta selle oskuse omandamist nii eredalt. Kasvataja ja ma mängisime ja veetsime aega, kuni ema tagasi tuli ja kasvataja meile naeratades hüvastijätuks ütles: „Ma arvan, et võiksid meie kooli sügisel tulla küll.“

Kui võrdlen enda esimest, n.ö tavalist lasteaeda ja waldorflasteaeda, siis tooksin välja kaks olulist erinevust. Esiteks mänguasjad, esimeses olid need tavalised, klassikalised beebinukud, nukunõud ja -mööbel, autod ja mänguloomad; teisest lasteaiast mäletan kõige eredamalt ülipõnevaid erineva suuruse, kuju ja värviga rätikuid, millesse sai kas end mähkida, või lihtsalt pähe juusteks siduda, või millest sai väga edukalt beebisid vormida, keda kantseldada.

Teiseks ei mäleta, et oleksin waldorflasteaias näinud kedagi meie hulgast ulgumas ukse juures vanemate järele, samas kui esimeses lasteaias oli meil vahepeal komme väljaskäimise ajal lasteaeda ümbritseva aia küljes rippuda ja korrutada „Isa-ema, tulge juba,“ mis oli ühe meie rühma vene tüdruku loodud mantra meile kõigile, kel juhtus olema igav.

Muidu tund pole toimunud

Korraliku koolitunni jooksul-
(sõna "korralik"
pole siinkohal kasutatud
traditsioonilises tähenduses,
kus "kord" tähendab tuima ja jäika vaikust ning liikumatust)

peab toimuma

õige mitu asja.

Iga laps peab saama puudutatud:
intellektuaalselt,
hingeliselt ja
emotsionaalselt.
Iga laps.

Nö tavakoolis ei saada sellega hakkama juba ainuüksi seetõttu, et tund kestab kõigest 45 minutit, mida ja keda sa seal ikka puudutada jõuad. Hea, kui teema näpuotsaga katsutud saab. Peale selle, õpilaste arv klassis ei puutu asjasse. Loenguvorm lihtsalt ei puuduta inimest, kuuldu kinnistamine ülelugemisega või konspekti tegemisega ei aita eriti.

Tõsi, erandiks on väga head lektorid väga põnevate teemadega.
Aga kas keegi kujutab ette, et tahaks kuulata ja vaadata kasvõi superhäid lektoreid heade teemadega 6 x 45 minutit päevas?!?!

Alternatiivkoolides on hommikune koolitund 90 minuti pikkune ja selle aja jooksul jõuab mõndagi. Nii saab koolilaps päeva kirja.
Ei ole nii nagu seletab klassikalise koolipäeva klassikalises koolis lahti oma artiklis psühhiaater Jüri O.M Ennet (Eesti Ekspress 4. veebruar 2010 Koolitus "Terves kehas terve mälu"):
"on aga nii, et mida hoolsamalt laps õpib ja pingutab ning uneaja arvelt tuubib, seda tõenäolisemalt "toodetakse" psühhiaater Ennetile ja tema kollegidele uusi patisente.
Mõelge ise, tuleb klassi keemiaõpetaja ja täidab õpilase mälu 40 minutit soolade ja metallidega, eeldades, et kõik temast aru saavad ja meelde jätavad. Saab keemiatund otsa, saabub matemaatikaõpetaja. "Lurts!;" lükkab ta keemiaõpetaja räägitu kõrvale (2mälupulgale" ju rohkem ei mahu, esialgu vähemalt ei mahu) ning alustab õpilaste mälude täitmist matemaatiliste vahenditega. Samuti eeldades, et õpilased selle kõik meelde jätavad oma "kõvakettale" salvestavad. Nelikümmend minutit hiljem lükkab geograafiaõpetaja - samuti "lurts" . kõrvale matemaatikaõpetaja räägitu ning alustab...)

Pikk põhitund, mille ainevaldkond on mingi perioodi (paar nädalat või kuu) jooksul sama, aitab lastel materjalist aru saada ja seda mõista ka muude mäluliikide abil, kui seda on semantiline mälu.
Asjad on arusaadavamad ja lapsed on tervemad.

Aga üks kirjutamata tingimus on veel alternatiivkoolides ja alternatiivmetoodiktes! Vahet pole, millises: Steiner, Montessori, Freynet, Orff, Suzuki...).
Metoodikajuhenditest seda ei leia, see on rohkem omavaheline kokkulepe.
Iga hea õpetaja tunnis. Korra vähemalt. Peab nalja saama. Muidu... mis teha mis teha, tund pole toimunud.
(Tegelikult, iga hea tund peaks sisaldama endas väga paljusid erinevaid tundeid, ta peaks kõnetama õpilast emotsionaalselt. Avastamisrõõm, üllatus, kahtlemine, põnevus...)

See oleks omaette teema, kuivõrd humoorikas võib olla korrutustabel või komapanemise reeglistik, ja kuidas meisterlik õpetaja selle huumoriga oma tunni läbi pikib nagu saia Kiire noorema venna ristsetel.

Teine omaette teema on see, et nalja suudab teha tunnis vaid see õpetaja, kes oma ainet ja oma tööd väga naudib.

Mis teha, kui aga õpetajal pole huumorisoont?

Olen kuulnud legendi või anekdoodilaadset lugu ühe Taani kooli legendaaresest matemaatikaõpetajast. Oma aine fännina ja lastega suhtlejana olnud ta võrratu, aga huumorilmeel, vaat mida pole, seda pole.

Tema pidas siis tundi nii. Võttis aine läbi, puudutas lapsed ära ja vaatas kolm minutit enne käekella. Ning ütles siis: "Kena on, naljategemise aeg on käes."
Ja rääkis ülejäänud aja anekdoote.

x x x x x

Seal üleval pool äratoodud Enneti seisukohad koolist ja õppimisest ja mälust ja tavakooliga seotud psüühikahäiretest, äärmiselt tõsistest psüühikahäiretest, on, nagu ma avastasin võetud Jüri O. M. Enneti raamatust "Väljavalitu", peatükist Koolirõõm? lk 351.

Ennetil on kombeks kõik oma peatükid lõpetada paksus kirjas lausega. Toon selle siinkohal ära, sest selles lauses peitub põhiline erinevus tänapäeva akadeemilise kooli ja nö teistsuguse kooli vahel.

Õppimise ja õpetamisega peab kaasnema ka õnnetunne, õnne Õ.

Üks totramaid mälestusi, mis mul on waldorfkoolidest, puudutab mu vanaema. Ema oli mu võtnud ära waldorfist pärst III klassi lõppu ja viinud hoopis riigikooli-tädidele. Mäletan, et toimus vastuvõtuvestlus, kus tundsin end üsna ebamugavalt ja olin vait.

Istusime direktori kabinetis, direktriss vaatas mu tunnistust eelmisest koolist, kus oli kõikide ainete järele kirjutatud paari lausega, mida olin saavutanud aastaga ja seejärel „hinne“ – „väga hea“. Ma ei teadnudki, et see midgi erilist oli, kuna hinnetest polnud me emaga varem rääkinud. Nüüd see pruun-beežis kinnise õhu järele lõhnvas kabinetis töötav tädi vaatas mu tumesiniste kaantega tunnistust ja ütles midagi kiitvat.

Ema nagu püüdis selgitada, et tema tütar käis sellises koolis, kus oli pisut teine süsteem ja hindeid eriti ei pandud, samal ajal ühte juuksesalku mu kõrva taha kohendades. Direktriss noogutas, vaatas mu poole ja ütles, et noh, oled vastu võetud, loodetavasti suudad sama tubli edasi olla. Või ei öelnud päris nii? Igatahes käisime emaga ükskord veel seal kabinetis, see oli paar aastat hiljem ja puudutas taaskord mu hindeid – nüüd olid need liiga madalad.

Kuidas vanaema siia puutub? Kohe jutustan. Lugu oli nii, et läksin uude kooli waldorfkoolist ja vanaema oli pisut mures mu sõprusringkonna pärast. Ta tahtis, et mind ei narritaks uues koolis ja seepärast soovitas, et ma igaks juhuks ei ütleks kõigile klassis, et tulen „erakoolist“. „Sest muidu neile võib tunduda, et sa tuled erikoolist ja oled puudega,“ selgitas ta.

Meie vanas klassis waldorfkoolis oli küll üks tüdruk, kes ei saanud eriti hästi kõndida, aga ta oli väga intelligentne ja meil ei tulnud hetkeksi pähe teda sellepärast sõbrana vähem hinnata. Ta lihtsalt ei mänginud vahetundidel meiega hobuseid ja loomi (mis mingil ajal oli populaarseim ajaviide tüdrukute seas; ses mängus trampisime neljakäpukil mööda klassi vaba ruumi ringi ja käitusime loomapreililikult ulakalt).