Muidu tund pole toimunud

Korraliku koolitunni jooksul-
(sõna "korralik"
pole siinkohal kasutatud
traditsioonilises tähenduses,
kus "kord" tähendab tuima ja jäika vaikust ning liikumatust)

peab toimuma

õige mitu asja.

Iga laps peab saama puudutatud:
intellektuaalselt,
hingeliselt ja
emotsionaalselt.
Iga laps.

Nö tavakoolis ei saada sellega hakkama juba ainuüksi seetõttu, et tund kestab kõigest 45 minutit, mida ja keda sa seal ikka puudutada jõuad. Hea, kui teema näpuotsaga katsutud saab. Peale selle, õpilaste arv klassis ei puutu asjasse. Loenguvorm lihtsalt ei puuduta inimest, kuuldu kinnistamine ülelugemisega või konspekti tegemisega ei aita eriti.

Tõsi, erandiks on väga head lektorid väga põnevate teemadega.
Aga kas keegi kujutab ette, et tahaks kuulata ja vaadata kasvõi superhäid lektoreid heade teemadega 6 x 45 minutit päevas?!?!

Alternatiivkoolides on hommikune koolitund 90 minuti pikkune ja selle aja jooksul jõuab mõndagi. Nii saab koolilaps päeva kirja.
Ei ole nii nagu seletab klassikalise koolipäeva klassikalises koolis lahti oma artiklis psühhiaater Jüri O.M Ennet (Eesti Ekspress 4. veebruar 2010 Koolitus "Terves kehas terve mälu"):
"on aga nii, et mida hoolsamalt laps õpib ja pingutab ning uneaja arvelt tuubib, seda tõenäolisemalt "toodetakse" psühhiaater Ennetile ja tema kollegidele uusi patisente.
Mõelge ise, tuleb klassi keemiaõpetaja ja täidab õpilase mälu 40 minutit soolade ja metallidega, eeldades, et kõik temast aru saavad ja meelde jätavad. Saab keemiatund otsa, saabub matemaatikaõpetaja. "Lurts!;" lükkab ta keemiaõpetaja räägitu kõrvale (2mälupulgale" ju rohkem ei mahu, esialgu vähemalt ei mahu) ning alustab õpilaste mälude täitmist matemaatiliste vahenditega. Samuti eeldades, et õpilased selle kõik meelde jätavad oma "kõvakettale" salvestavad. Nelikümmend minutit hiljem lükkab geograafiaõpetaja - samuti "lurts" . kõrvale matemaatikaõpetaja räägitu ning alustab...)

Pikk põhitund, mille ainevaldkond on mingi perioodi (paar nädalat või kuu) jooksul sama, aitab lastel materjalist aru saada ja seda mõista ka muude mäluliikide abil, kui seda on semantiline mälu.
Asjad on arusaadavamad ja lapsed on tervemad.

Aga üks kirjutamata tingimus on veel alternatiivkoolides ja alternatiivmetoodiktes! Vahet pole, millises: Steiner, Montessori, Freynet, Orff, Suzuki...).
Metoodikajuhenditest seda ei leia, see on rohkem omavaheline kokkulepe.
Iga hea õpetaja tunnis. Korra vähemalt. Peab nalja saama. Muidu... mis teha mis teha, tund pole toimunud.
(Tegelikult, iga hea tund peaks sisaldama endas väga paljusid erinevaid tundeid, ta peaks kõnetama õpilast emotsionaalselt. Avastamisrõõm, üllatus, kahtlemine, põnevus...)

See oleks omaette teema, kuivõrd humoorikas võib olla korrutustabel või komapanemise reeglistik, ja kuidas meisterlik õpetaja selle huumoriga oma tunni läbi pikib nagu saia Kiire noorema venna ristsetel.

Teine omaette teema on see, et nalja suudab teha tunnis vaid see õpetaja, kes oma ainet ja oma tööd väga naudib.

Mis teha, kui aga õpetajal pole huumorisoont?

Olen kuulnud legendi või anekdoodilaadset lugu ühe Taani kooli legendaaresest matemaatikaõpetajast. Oma aine fännina ja lastega suhtlejana olnud ta võrratu, aga huumorilmeel, vaat mida pole, seda pole.

Tema pidas siis tundi nii. Võttis aine läbi, puudutas lapsed ära ja vaatas kolm minutit enne käekella. Ning ütles siis: "Kena on, naljategemise aeg on käes."
Ja rääkis ülejäänud aja anekdoote.

x x x x x

Seal üleval pool äratoodud Enneti seisukohad koolist ja õppimisest ja mälust ja tavakooliga seotud psüühikahäiretest, äärmiselt tõsistest psüühikahäiretest, on, nagu ma avastasin võetud Jüri O. M. Enneti raamatust "Väljavalitu", peatükist Koolirõõm? lk 351.

Ennetil on kombeks kõik oma peatükid lõpetada paksus kirjas lausega. Toon selle siinkohal ära, sest selles lauses peitub põhiline erinevus tänapäeva akadeemilise kooli ja nö teistsuguse kooli vahel.

Õppimise ja õpetamisega peab kaasnema ka õnnetunne, õnne Õ.

MIKS TE OLETE NII "PUNKT, PUNKT, PUNKT?"

Nagu ajukas ja heatahtlik lugeja juba taibanud on, ei esine siinses blogis niivürd palju teoreetlist targutamist, kuivõrd pööravad autorid - Sindi ja Indrek - tähelepanu oma pikaajalisele pedagoogilisele kogemusele, mis iga inimese puhul saab ju tegelikult alguse juba esimestest elupäevadest, jätkub kodus ja lasteaias, siis tuleb tagumikunühkimine koolis,,, (mis, kui halvasti läheb, uuele ringile viib.)

Niisiis, kui Indrek aastal 1979 Tallinna pedagoogilisse Insituuti eesti keelt ja kirjandust õppima läks, polnud tal vähimatki tahtmist õpetajaks saada, Waldorf õpetajaks hoopiski mitte. Ta ei teadnud kah, misasi see Waldorf haridus on, sest ainuke asi, mida ta Waldorfiga seoses teadis, oli asjaolu, et kusagil maailmas, kusagil suurtes linnades, kuhu temasugune eal, mitte eal ei pääse, on olemas Waldorf Astoria hotellid.

Ometi õps Indrekust sai, päris hea õps päris paljude sägade meelest. Ja ta on töötanud mitmes Waldorf hooldekodus, kasutanud eesti koolides Wadorf koolide võtteid ja arusaamu, edukalt ja vastuoluliselt. Imelik lausa, kui tagantjärele vaadata

Olles tagantjärele paljudele headele õppejõududele väga tänulik: Mati Hint, Mart Mäger ennekõige, Leo Villandi, Viivi Maansoo jt. Oli ka neist erinevaid õppejõude, teistsuguseid. Päike paistis ka nende peale.

Teisel õppeaastal algas meil kursus nimega "Eesti keele õpetamise metoodika." Esimesed tunnid räägiti töövihikute ilust ja tähtsusest. Tagantjärele toimus sama, mis Jens Björneboe romaanis "Jonas", kus üks isa avastab oma poja usuõpetuse töövihikud.
Tsiteerigem, pikalt.

"Doktor Kopfeldt oli väga põhjalik mees, asjaolu, mis oli tema teadusliku karjääri aluseks. Ja kohe pärast lõunasööki tegi ta oma poja koolikoti tühjaks. Kõige esimesena sattus talle ette ajalooraamat (...) ja ta luges ühe lõigu;
Jeesus Kristus sündis Juudamaal, rändas ringi ja tegi head, suri ristil.
Doktor ei olnud küll teab mis usklik, aga loetu haavas teda. See mmees, kes tegi head, oli nii või teisiti müjutanud kahte aastatuhandet Euroopa kultuurist. Ja arstina teatdis ta, et sel mehel oli haigete jaoks tihti mingi tähendus. Kiiresti haaras ta teise raamatu, väikese trükitud vihiku. Kummaline küll, ka see käsitles religiooni. Ta avas vihiku. See koosnes kahest osast, mis oli täislasueid küsimusi ja lünki, kus tihti vaid paar sõna välja jäetud, täis trükitud.
Mõnda kohta küsimustikus oli Birger vedanud oma väikesi viltuseid kirjatähti. Kui dr Kopfedt küsimustikku lehitses, jäi ta suu ammuli ja ta vajus näost ära.
Tundus, nagu oleks ta avanud patsiendi kõhu, et sealt pimesoolt eemaldada, kuid leidnud sealt hoopis kärnkonna. Korraga pöördus ta ukse poole.
"Elisabeth!" hüüdis ta. "Elsiabeth!"
(...)
"Kuula," ütles mees "see on algus..."

Ingel ütles Maarjale:" Sa saad poja ning nimetad ta punkt, punkt, punkt." Maria ütles inglisle: "Vaata, mina olen Issanda punkt, punkt, punkt." Ja inglid ütlesid karjustele:" Teile on täna punkt, punkt, punkt sündinud, kes on punkt, punkt, punkt. Te peate leidmapunkt, punkt, punktmähkmetes ja punkt, punkt, punkt lebamas." Ja ta tõusis ja trotsis tuult ja merele ütles ta:" punkt, punkt, punkt." Ja ta ütles neile:" Miks te olete nii punkt, punkt, punkt? Kuidas te võite olla nii punkt, punkt, punkt?"

Pärast seda loengut, kus tarkuse jagamist just nii õpetati, Indrek enam sellesse ülikooli ei läinud.Ta eelistas kaheaastast teenistust vene kroonus.

Vahepealse aja jooksul on kriips, kriips, kriips suhtumine jõudsalt kasvanud