Korraliku koolitunni jooksul-
(sõna "korralik"
pole siinkohal kasutatud
traditsioonilises tähenduses,
kus "kord" tähendab tuima ja jäika vaikust ning liikumatust)
peab toimuma
õige mitu asja.
Iga laps peab saama puudutatud:
intellektuaalselt,
hingeliselt ja
emotsionaalselt.
Iga laps.
Nö tavakoolis ei saada sellega hakkama juba ainuüksi seetõttu, et tund kestab kõigest 45 minutit, mida ja keda sa seal ikka puudutada jõuad. Hea, kui teema näpuotsaga katsutud saab. Peale selle, õpilaste arv klassis ei puutu asjasse. Loenguvorm lihtsalt ei puuduta inimest, kuuldu kinnistamine ülelugemisega või konspekti tegemisega ei aita eriti.
Tõsi, erandiks on väga head lektorid väga põnevate teemadega.
Aga kas keegi kujutab ette, et tahaks kuulata ja vaadata kasvõi superhäid lektoreid heade teemadega 6 x 45 minutit päevas?!?!
Alternatiivkoolides on hommikune koolitund 90 minuti pikkune ja selle aja jooksul jõuab mõndagi. Nii saab koolilaps päeva kirja.
Ei ole nii nagu seletab klassikalise koolipäeva klassikalises koolis lahti oma artiklis psühhiaater Jüri O.M Ennet (Eesti Ekspress 4. veebruar 2010 Koolitus "Terves kehas terve mälu"):
"on aga nii, et mida hoolsamalt laps õpib ja pingutab ning uneaja arvelt tuubib, seda tõenäolisemalt "toodetakse" psühhiaater Ennetile ja tema kollegidele uusi patisente.
Mõelge ise, tuleb klassi keemiaõpetaja ja täidab õpilase mälu 40 minutit soolade ja metallidega, eeldades, et kõik temast aru saavad ja meelde jätavad. Saab keemiatund otsa, saabub matemaatikaõpetaja. "Lurts!;" lükkab ta keemiaõpetaja räägitu kõrvale (2mälupulgale" ju rohkem ei mahu, esialgu vähemalt ei mahu) ning alustab õpilaste mälude täitmist matemaatiliste vahenditega. Samuti eeldades, et õpilased selle kõik meelde jätavad oma "kõvakettale" salvestavad. Nelikümmend minutit hiljem lükkab geograafiaõpetaja - samuti "lurts" . kõrvale matemaatikaõpetaja räägitu ning alustab...)
Pikk põhitund, mille ainevaldkond on mingi perioodi (paar nädalat või kuu) jooksul sama, aitab lastel materjalist aru saada ja seda mõista ka muude mäluliikide abil, kui seda on semantiline mälu.
Asjad on arusaadavamad ja lapsed on tervemad.
Aga üks kirjutamata tingimus on veel alternatiivkoolides ja alternatiivmetoodiktes! Vahet pole, millises: Steiner, Montessori, Freynet, Orff, Suzuki...).
Metoodikajuhenditest seda ei leia, see on rohkem omavaheline kokkulepe.
Iga hea õpetaja tunnis. Korra vähemalt. Peab nalja saama. Muidu... mis teha mis teha, tund pole toimunud.
(Tegelikult, iga hea tund peaks sisaldama endas väga paljusid erinevaid tundeid, ta peaks kõnetama õpilast emotsionaalselt. Avastamisrõõm, üllatus, kahtlemine, põnevus...)
See oleks omaette teema, kuivõrd humoorikas võib olla korrutustabel või komapanemise reeglistik, ja kuidas meisterlik õpetaja selle huumoriga oma tunni läbi pikib nagu saia Kiire noorema venna ristsetel.
Teine omaette teema on see, et nalja suudab teha tunnis vaid see õpetaja, kes oma ainet ja oma tööd väga naudib.
Mis teha, kui aga õpetajal pole huumorisoont?
Olen kuulnud legendi või anekdoodilaadset lugu ühe Taani kooli legendaaresest matemaatikaõpetajast. Oma aine fännina ja lastega suhtlejana olnud ta võrratu, aga huumorilmeel, vaat mida pole, seda pole.
Tema pidas siis tundi nii. Võttis aine läbi, puudutas lapsed ära ja vaatas kolm minutit enne käekella. Ning ütles siis: "Kena on, naljategemise aeg on käes."
Ja rääkis ülejäänud aja anekdoote.
x x x x x
Seal üleval pool äratoodud Enneti seisukohad koolist ja õppimisest ja mälust ja tavakooliga seotud psüühikahäiretest, äärmiselt tõsistest psüühikahäiretest, on, nagu ma avastasin võetud Jüri O. M. Enneti raamatust "Väljavalitu", peatükist Koolirõõm? lk 351.
Ennetil on kombeks kõik oma peatükid lõpetada paksus kirjas lausega. Toon selle siinkohal ära, sest selles lauses peitub põhiline erinevus tänapäeva akadeemilise kooli ja nö teistsuguse kooli vahel.
Õppimise ja õpetamisega peab kaasnema ka õnnetunne, õnne Õ.
