See lugu on lühike.

Jalutasime emaga hiljuti ühel päeval Tallinnas. Kuna tulime ühest kohast ja suundusime teise, kõndisime pooljuhuslikult mööda mu vanast koolist. See on tuhandelapseline hiigelkool keset Mustamäed, kus õppisin IV–IX klassini. Läksin sellesse kooli pärast waldorfis kolme klassi lõpetamist, ja tarretusin. See kogemus ei olnud just parim mu elus.

Rääkisin emale, kuidas möödunud suvel pärast umbes nelja-aastast pausi suutsin jälle koolimaja läheduses viibida. See toimus augusti lõpus, kui otsustasin olla julge ja jalutada ringi kooli haljasalal. Kirjeldasin emale, kuidas tundsin närvilist värinat, kui sel suvisel nädalalõpul oma vana kooli juures käisin. Ja et tundsin, nagu oleks ikka veel jälitanud mind kohutmõistvad pilgud.

Siis hakkas ema hädaldma, et see kool pidi ikka suur šokk mulle olema ja nii jube, et seal käisin! Aga ütlesin talle, et enam ma ei värise ega muretse. Ja et tõenäoliselt aitas halb kogemus ses koolis mul hinnata kõiki neid häid kogemusi järgmises (ja ka eelmises) koolis palju rohkem. Ega see kombinaat nii hull ka polnud...