Mõni laps vajab enamat

Vestlesin hiljuti oma sõbrannaga, kes on olnud pikka aega waldorfkoolidega seotud, ning meie jutt läks ühe noormehe peale. See noormees on väga tore, võluv ja intelligentne... Aga ta on enamiku ajast ebakaines olekus, kas alkoholiuimas, või kergemate narkootikumide (nagu kanep) mõju all.

Rääkisin sõbrannale, et sellel noormehel küll ei oleks vaja laksu all olla, kuna ta on nii lahe, et seda polegi vaja, et teised näeksid, kui vahva ta on. Sõbranna ütles selle peale: "Esimene lause, mis mul sellega seose pähe tuli, on "Kahju, et ta waldorfkoolis ei käinud.""

Tõepoolest - arvan, et sea tüüpi inimesele oleks väga palju kasu olnud pigem toetavast õpikeskkonnast, kui reegleid pealesuruvatest õpsidest, kes lapsi enda tahtele allutada tahavad.

Samas, loomulikult on reeglid vajalikud, ning ärge arvake, et waldorfkoolides neid ei eksisteeri - need on seal lihtsalt inimesesõbralikumad.

Arvan, et kui see poiss oleks väiksena kokku puutunud sellise maailmaga, oleks igapäevaelu elamine ta jaoks palju konfliktivabam ja rahulikum... Aga aega tagasi keerata ei saa, kahjuks.

Mulle meenus waldorfkoolide 20. sünnipäeva peost osa võttes üks imeline fakt enda kunagise kooli kohta. Nimelt aeg-ajalt korraldati meie koolis kohvikupäevi. Neil päevadel avati vahetundidel igas klassis kohvikud, kus teiste klasside õpilased said käia ostmas meie (enamasti) emade tehtud kooke, küpsiseid jm maitsvat.

Kuna meie koolis puhvetit, kust oleks saanud osta Coca Colat ja krõpsu, ei olnud üldse, siis oli see vahva traditsioon väga edukas.

Hiljem läksin tavalisse kooli ja seal oli puhvet, kust kui tahtsid midagi osta, olid sunnitud valima ansambli saiakesed-šokolaadid-karastusjoogid hulgast. Ma tõesti ei saa aru, miks puhvetis ei oleks võinud normaalsemaid ja tervislikumaid asju müüa. Neid oleks ostetud küll, nagu näitas mu selle kooli, kus lõpetasin XII klassi, puhveti näide. Mingil hetkel hakati seal müüdama porgandit ja õunasid ja apelsine, mis olid eriti tüdrukute seas väga populaarsed. Ühtlasi olid need odavamad ja täitsid kõhtu pikemaks ajaks, kui saiakesed ja šokolaad.

Aga waldorfkoolide sünnipäeva kohvik oli maailmahea! Ausalt, ma ei ole varem viibinud kohvikus, kus koogitükk maksab 3-4 krooni, ja on sealjuures veel suussulavalt mõnus. Au ja kiitus neile (tõenäoliselt) emadele, kes sinna kohvikusse süüa tegid!

See lugu on lühike.

Jalutasime emaga hiljuti ühel päeval Tallinnas. Kuna tulime ühest kohast ja suundusime teise, kõndisime pooljuhuslikult mööda mu vanast koolist. See on tuhandelapseline hiigelkool keset Mustamäed, kus õppisin IV–IX klassini. Läksin sellesse kooli pärast waldorfis kolme klassi lõpetamist, ja tarretusin. See kogemus ei olnud just parim mu elus.

Rääkisin emale, kuidas möödunud suvel pärast umbes nelja-aastast pausi suutsin jälle koolimaja läheduses viibida. See toimus augusti lõpus, kui otsustasin olla julge ja jalutada ringi kooli haljasalal. Kirjeldasin emale, kuidas tundsin närvilist värinat, kui sel suvisel nädalalõpul oma vana kooli juures käisin. Ja et tundsin, nagu oleks ikka veel jälitanud mind kohutmõistvad pilgud.

Siis hakkas ema hädaldma, et see kool pidi ikka suur šokk mulle olema ja nii jube, et seal käisin! Aga ütlesin talle, et enam ma ei värise ega muretse. Ja et tõenäoliselt aitas halb kogemus ses koolis mul hinnata kõiki neid häid kogemusi järgmises (ja ka eelmises) koolis palju rohkem. Ega see kombinaat nii hull ka polnud...

Üks totramaid mälestusi, mis mul on waldorfkoolidest, puudutab mu vanaema. Ema oli mu võtnud ära waldorfist pärst III klassi lõppu ja viinud hoopis riigikooli-tädidele. Mäletan, et toimus vastuvõtuvestlus, kus tundsin end üsna ebamugavalt ja olin vait.

Istusime direktori kabinetis, direktriss vaatas mu tunnistust eelmisest koolist, kus oli kõikide ainete järele kirjutatud paari lausega, mida olin saavutanud aastaga ja seejärel „hinne“ – „väga hea“. Ma ei teadnudki, et see midgi erilist oli, kuna hinnetest polnud me emaga varem rääkinud. Nüüd see pruun-beežis kinnise õhu järele lõhnvas kabinetis töötav tädi vaatas mu tumesiniste kaantega tunnistust ja ütles midagi kiitvat.

Ema nagu püüdis selgitada, et tema tütar käis sellises koolis, kus oli pisut teine süsteem ja hindeid eriti ei pandud, samal ajal ühte juuksesalku mu kõrva taha kohendades. Direktriss noogutas, vaatas mu poole ja ütles, et noh, oled vastu võetud, loodetavasti suudad sama tubli edasi olla. Või ei öelnud päris nii? Igatahes käisime emaga ükskord veel seal kabinetis, see oli paar aastat hiljem ja puudutas taaskord mu hindeid – nüüd olid need liiga madalad.

Kuidas vanaema siia puutub? Kohe jutustan. Lugu oli nii, et läksin uude kooli waldorfkoolist ja vanaema oli pisut mures mu sõprusringkonna pärast. Ta tahtis, et mind ei narritaks uues koolis ja seepärast soovitas, et ma igaks juhuks ei ütleks kõigile klassis, et tulen „erakoolist“. „Sest muidu neile võib tunduda, et sa tuled erikoolist ja oled puudega,“ selgitas ta.

Meie vanas klassis waldorfkoolis oli küll üks tüdruk, kes ei saanud eriti hästi kõndida, aga ta oli väga intelligentne ja meil ei tulnud hetkeksi pähe teda sellepärast sõbrana vähem hinnata. Ta lihtsalt ei mänginud vahetundidel meiega hobuseid ja loomi (mis mingil ajal oli populaarseim ajaviide tüdrukute seas; ses mängus trampisime neljakäpukil mööda klassi vaba ruumi ringi ja käitusime loomapreililikult ulakalt).