Üks totramaid mälestusi, mis mul on waldorfkoolidest, puudutab mu vanaema. Ema oli mu võtnud ära waldorfist pärst III klassi lõppu ja viinud hoopis riigikooli-tädidele. Mäletan, et toimus vastuvõtuvestlus, kus tundsin end üsna ebamugavalt ja olin vait.

Istusime direktori kabinetis, direktriss vaatas mu tunnistust eelmisest koolist, kus oli kõikide ainete järele kirjutatud paari lausega, mida olin saavutanud aastaga ja seejärel „hinne“ – „väga hea“. Ma ei teadnudki, et see midgi erilist oli, kuna hinnetest polnud me emaga varem rääkinud. Nüüd see pruun-beežis kinnise õhu järele lõhnvas kabinetis töötav tädi vaatas mu tumesiniste kaantega tunnistust ja ütles midagi kiitvat.

Ema nagu püüdis selgitada, et tema tütar käis sellises koolis, kus oli pisut teine süsteem ja hindeid eriti ei pandud, samal ajal ühte juuksesalku mu kõrva taha kohendades. Direktriss noogutas, vaatas mu poole ja ütles, et noh, oled vastu võetud, loodetavasti suudad sama tubli edasi olla. Või ei öelnud päris nii? Igatahes käisime emaga ükskord veel seal kabinetis, see oli paar aastat hiljem ja puudutas taaskord mu hindeid – nüüd olid need liiga madalad.

Kuidas vanaema siia puutub? Kohe jutustan. Lugu oli nii, et läksin uude kooli waldorfkoolist ja vanaema oli pisut mures mu sõprusringkonna pärast. Ta tahtis, et mind ei narritaks uues koolis ja seepärast soovitas, et ma igaks juhuks ei ütleks kõigile klassis, et tulen „erakoolist“. „Sest muidu neile võib tunduda, et sa tuled erikoolist ja oled puudega,“ selgitas ta.

Meie vanas klassis waldorfkoolis oli küll üks tüdruk, kes ei saanud eriti hästi kõndida, aga ta oli väga intelligentne ja meil ei tulnud hetkeksi pähe teda sellepärast sõbrana vähem hinnata. Ta lihtsalt ei mänginud vahetundidel meiega hobuseid ja loomi (mis mingil ajal oli populaarseim ajaviide tüdrukute seas; ses mängus trampisime neljakäpukil mööda klassi vaba ruumi ringi ja käitusime loomapreililikult ulakalt).