Kui olin nelja-aastane, viis ema mu lasteaeda. Enne seda veetsime oma päevad kodus kahekesi, isa käis tööl, temaga sain mängida ning aega veeta õhtuti. Siis ühel päeval, ei teagi, kas sügisel või kevadel, läksime emaga lasteaeda kaema.

Käisime aias ringi ja pärast väikest aga intrigeerivat jalutuskäiku mängivate laste keskel leppisime kasvataja Marjega kokku, et lähen lasteaeda. Seal käisin aastakese, siis pandi mind waldorflasteaeda, mis asus kodust kaugemal, aga oli südamele lähemal. Seal kohtusin kasvatajatega, kellest üks sai mulle väga armsaks. Sel kasvatajal olid päiksekarva juuksed ja kaunis helisev hääl. Veetsin aasta veel lasteaias kuni tuli aeg minna kooli.

Nüüd olen aru saanud, et see, mida kirjeldan, on vastuvõtuvestlus esimesse klassi. Too päev läksime emaga koolimajja (kus olid ka meie lasteaiarühma ruumid), mina jäin oma meeliskasvatajaga kahekesi ja emps läks mingi teise naisega (selle kooli direktor) juttu rääkima.

Kasvatajaga mängisime klaaskuulidega, rääkisime juttu. Siis ta palus minul tagurpidi temani kõndida ja sammud kokku lugeda. Ta küsis, et kas ma oskan lugeda, vastasin, et ei tea. Küllap ma ei osanud, või ei mäleta selle oskuse omandamist nii eredalt. Kasvataja ja ma mängisime ja veetsime aega, kuni ema tagasi tuli ja kasvataja meile naeratades hüvastijätuks ütles: „Ma arvan, et võiksid meie kooli sügisel tulla küll.“

Kui võrdlen enda esimest, n.ö tavalist lasteaeda ja waldorflasteaeda, siis tooksin välja kaks olulist erinevust. Esiteks mänguasjad, esimeses olid need tavalised, klassikalised beebinukud, nukunõud ja -mööbel, autod ja mänguloomad; teisest lasteaiast mäletan kõige eredamalt ülipõnevaid erineva suuruse, kuju ja värviga rätikuid, millesse sai kas end mähkida, või lihtsalt pähe juusteks siduda, või millest sai väga edukalt beebisid vormida, keda kantseldada.

Teiseks ei mäleta, et oleksin waldorflasteaias näinud kedagi meie hulgast ulgumas ukse juures vanemate järele, samas kui esimeses lasteaias oli meil vahepeal komme väljaskäimise ajal lasteaeda ümbritseva aia küljes rippuda ja korrutada „Isa-ema, tulge juba,“ mis oli ühe meie rühma vene tüdruku loodud mantra meile kõigile, kel juhtus olema igav.