Nagu ajukas ja heatahtlik lugeja juba taibanud on, ei esine siinses blogis niivürd palju teoreetlist targutamist, kuivõrd pööravad autorid - Sindi ja Indrek - tähelepanu oma pikaajalisele pedagoogilisele kogemusele, mis iga inimese puhul saab ju tegelikult alguse juba esimestest elupäevadest, jätkub kodus ja lasteaias, siis tuleb tagumikunühkimine koolis,,, (mis, kui halvasti läheb, uuele ringile viib.)
Niisiis, kui Indrek aastal 1979 Tallinna pedagoogilisse Insituuti eesti keelt ja kirjandust õppima läks, polnud tal vähimatki tahtmist õpetajaks saada, Waldorf õpetajaks hoopiski mitte. Ta ei teadnud kah, misasi see Waldorf haridus on, sest ainuke asi, mida ta Waldorfiga seoses teadis, oli asjaolu, et kusagil maailmas, kusagil suurtes linnades, kuhu temasugune eal, mitte eal ei pääse, on olemas Waldorf Astoria hotellid.
Ometi õps Indrekust sai, päris hea õps päris paljude sägade meelest. Ja ta on töötanud mitmes Waldorf hooldekodus, kasutanud eesti koolides Wadorf koolide võtteid ja arusaamu, edukalt ja vastuoluliselt. Imelik lausa, kui tagantjärele vaadata
Olles tagantjärele paljudele headele õppejõududele väga tänulik: Mati Hint, Mart Mäger ennekõige, Leo Villandi, Viivi Maansoo jt. Oli ka neist erinevaid õppejõude, teistsuguseid. Päike paistis ka nende peale.
Teisel õppeaastal algas meil kursus nimega "Eesti keele õpetamise metoodika." Esimesed tunnid räägiti töövihikute ilust ja tähtsusest. Tagantjärele toimus sama, mis Jens Björneboe romaanis "Jonas", kus üks isa avastab oma poja usuõpetuse töövihikud.
Tsiteerigem, pikalt.
"Doktor Kopfeldt oli väga põhjalik mees, asjaolu, mis oli tema teadusliku karjääri aluseks. Ja kohe pärast lõunasööki tegi ta oma poja koolikoti tühjaks. Kõige esimesena sattus talle ette ajalooraamat (...) ja ta luges ühe lõigu;
Jeesus Kristus sündis Juudamaal, rändas ringi ja tegi head, suri ristil.
Doktor ei olnud küll teab mis usklik, aga loetu haavas teda. See mmees, kes tegi head, oli nii või teisiti müjutanud kahte aastatuhandet Euroopa kultuurist. Ja arstina teatdis ta, et sel mehel oli haigete jaoks tihti mingi tähendus. Kiiresti haaras ta teise raamatu, väikese trükitud vihiku. Kummaline küll, ka see käsitles religiooni. Ta avas vihiku. See koosnes kahest osast, mis oli täislasueid küsimusi ja lünki, kus tihti vaid paar sõna välja jäetud, täis trükitud.
Mõnda kohta küsimustikus oli Birger vedanud oma väikesi viltuseid kirjatähti. Kui dr Kopfedt küsimustikku lehitses, jäi ta suu ammuli ja ta vajus näost ära.
Tundus, nagu oleks ta avanud patsiendi kõhu, et sealt pimesoolt eemaldada, kuid leidnud sealt hoopis kärnkonna. Korraga pöördus ta ukse poole.
"Elisabeth!" hüüdis ta. "Elsiabeth!"
(...)
"Kuula," ütles mees "see on algus..."
Ingel ütles Maarjale:" Sa saad poja ning nimetad ta punkt, punkt, punkt." Maria ütles inglisle: "Vaata, mina olen Issanda punkt, punkt, punkt." Ja inglid ütlesid karjustele:" Teile on täna punkt, punkt, punkt sündinud, kes on punkt, punkt, punkt. Te peate leidmapunkt, punkt, punktmähkmetes ja punkt, punkt, punkt lebamas." Ja ta tõusis ja trotsis tuult ja merele ütles ta:" punkt, punkt, punkt." Ja ta ütles neile:" Miks te olete nii punkt, punkt, punkt? Kuidas te võite olla nii punkt, punkt, punkt?"
Pärast seda loengut, kus tarkuse jagamist just nii õpetati, Indrek enam sellesse ülikooli ei läinud.Ta eelistas kaheaastast teenistust vene kroonus.
Vahepealse aja jooksul on kriips, kriips, kriips suhtumine jõudsalt kasvanud
