Mõni laps vajab enamat

Vestlesin hiljuti oma sõbrannaga, kes on olnud pikka aega waldorfkoolidega seotud, ning meie jutt läks ühe noormehe peale. See noormees on väga tore, võluv ja intelligentne... Aga ta on enamiku ajast ebakaines olekus, kas alkoholiuimas, või kergemate narkootikumide (nagu kanep) mõju all.

Rääkisin sõbrannale, et sellel noormehel küll ei oleks vaja laksu all olla, kuna ta on nii lahe, et seda polegi vaja, et teised näeksid, kui vahva ta on. Sõbranna ütles selle peale: "Esimene lause, mis mul sellega seose pähe tuli, on "Kahju, et ta waldorfkoolis ei käinud.""

Tõepoolest - arvan, et sea tüüpi inimesele oleks väga palju kasu olnud pigem toetavast õpikeskkonnast, kui reegleid pealesuruvatest õpsidest, kes lapsi enda tahtele allutada tahavad.

Samas, loomulikult on reeglid vajalikud, ning ärge arvake, et waldorfkoolides neid ei eksisteeri - need on seal lihtsalt inimesesõbralikumad.

Arvan, et kui see poiss oleks väiksena kokku puutunud sellise maailmaga, oleks igapäevaelu elamine ta jaoks palju konfliktivabam ja rahulikum... Aga aega tagasi keerata ei saa, kahjuks.

Mulle meenus waldorfkoolide 20. sünnipäeva peost osa võttes üks imeline fakt enda kunagise kooli kohta. Nimelt aeg-ajalt korraldati meie koolis kohvikupäevi. Neil päevadel avati vahetundidel igas klassis kohvikud, kus teiste klasside õpilased said käia ostmas meie (enamasti) emade tehtud kooke, küpsiseid jm maitsvat.

Kuna meie koolis puhvetit, kust oleks saanud osta Coca Colat ja krõpsu, ei olnud üldse, siis oli see vahva traditsioon väga edukas.

Hiljem läksin tavalisse kooli ja seal oli puhvet, kust kui tahtsid midagi osta, olid sunnitud valima ansambli saiakesed-šokolaadid-karastusjoogid hulgast. Ma tõesti ei saa aru, miks puhvetis ei oleks võinud normaalsemaid ja tervislikumaid asju müüa. Neid oleks ostetud küll, nagu näitas mu selle kooli, kus lõpetasin XII klassi, puhveti näide. Mingil hetkel hakati seal müüdama porgandit ja õunasid ja apelsine, mis olid eriti tüdrukute seas väga populaarsed. Ühtlasi olid need odavamad ja täitsid kõhtu pikemaks ajaks, kui saiakesed ja šokolaad.

Aga waldorfkoolide sünnipäeva kohvik oli maailmahea! Ausalt, ma ei ole varem viibinud kohvikus, kus koogitükk maksab 3-4 krooni, ja on sealjuures veel suussulavalt mõnus. Au ja kiitus neile (tõenäoliselt) emadele, kes sinna kohvikusse süüa tegid!

See lugu on lühike.

Jalutasime emaga hiljuti ühel päeval Tallinnas. Kuna tulime ühest kohast ja suundusime teise, kõndisime pooljuhuslikult mööda mu vanast koolist. See on tuhandelapseline hiigelkool keset Mustamäed, kus õppisin IV–IX klassini. Läksin sellesse kooli pärast waldorfis kolme klassi lõpetamist, ja tarretusin. See kogemus ei olnud just parim mu elus.

Rääkisin emale, kuidas möödunud suvel pärast umbes nelja-aastast pausi suutsin jälle koolimaja läheduses viibida. See toimus augusti lõpus, kui otsustasin olla julge ja jalutada ringi kooli haljasalal. Kirjeldasin emale, kuidas tundsin närvilist värinat, kui sel suvisel nädalalõpul oma vana kooli juures käisin. Ja et tundsin, nagu oleks ikka veel jälitanud mind kohutmõistvad pilgud.

Siis hakkas ema hädaldma, et see kool pidi ikka suur šokk mulle olema ja nii jube, et seal käisin! Aga ütlesin talle, et enam ma ei värise ega muretse. Ja et tõenäoliselt aitas halb kogemus ses koolis mul hinnata kõiki neid häid kogemusi järgmises (ja ka eelmises) koolis palju rohkem. Ega see kombinaat nii hull ka polnud...

Kui olin nelja-aastane, viis ema mu lasteaeda. Enne seda veetsime oma päevad kodus kahekesi, isa käis tööl, temaga sain mängida ning aega veeta õhtuti. Siis ühel päeval, ei teagi, kas sügisel või kevadel, läksime emaga lasteaeda kaema.

Käisime aias ringi ja pärast väikest aga intrigeerivat jalutuskäiku mängivate laste keskel leppisime kasvataja Marjega kokku, et lähen lasteaeda. Seal käisin aastakese, siis pandi mind waldorflasteaeda, mis asus kodust kaugemal, aga oli südamele lähemal. Seal kohtusin kasvatajatega, kellest üks sai mulle väga armsaks. Sel kasvatajal olid päiksekarva juuksed ja kaunis helisev hääl. Veetsin aasta veel lasteaias kuni tuli aeg minna kooli.

Nüüd olen aru saanud, et see, mida kirjeldan, on vastuvõtuvestlus esimesse klassi. Too päev läksime emaga koolimajja (kus olid ka meie lasteaiarühma ruumid), mina jäin oma meeliskasvatajaga kahekesi ja emps läks mingi teise naisega (selle kooli direktor) juttu rääkima.

Kasvatajaga mängisime klaaskuulidega, rääkisime juttu. Siis ta palus minul tagurpidi temani kõndida ja sammud kokku lugeda. Ta küsis, et kas ma oskan lugeda, vastasin, et ei tea. Küllap ma ei osanud, või ei mäleta selle oskuse omandamist nii eredalt. Kasvataja ja ma mängisime ja veetsime aega, kuni ema tagasi tuli ja kasvataja meile naeratades hüvastijätuks ütles: „Ma arvan, et võiksid meie kooli sügisel tulla küll.“

Kui võrdlen enda esimest, n.ö tavalist lasteaeda ja waldorflasteaeda, siis tooksin välja kaks olulist erinevust. Esiteks mänguasjad, esimeses olid need tavalised, klassikalised beebinukud, nukunõud ja -mööbel, autod ja mänguloomad; teisest lasteaiast mäletan kõige eredamalt ülipõnevaid erineva suuruse, kuju ja värviga rätikuid, millesse sai kas end mähkida, või lihtsalt pähe juusteks siduda, või millest sai väga edukalt beebisid vormida, keda kantseldada.

Teiseks ei mäleta, et oleksin waldorflasteaias näinud kedagi meie hulgast ulgumas ukse juures vanemate järele, samas kui esimeses lasteaias oli meil vahepeal komme väljaskäimise ajal lasteaeda ümbritseva aia küljes rippuda ja korrutada „Isa-ema, tulge juba,“ mis oli ühe meie rühma vene tüdruku loodud mantra meile kõigile, kel juhtus olema igav.

Muidu tund pole toimunud

Korraliku koolitunni jooksul-
(sõna "korralik"
pole siinkohal kasutatud
traditsioonilises tähenduses,
kus "kord" tähendab tuima ja jäika vaikust ning liikumatust)

peab toimuma

õige mitu asja.

Iga laps peab saama puudutatud:
intellektuaalselt,
hingeliselt ja
emotsionaalselt.
Iga laps.

Nö tavakoolis ei saada sellega hakkama juba ainuüksi seetõttu, et tund kestab kõigest 45 minutit, mida ja keda sa seal ikka puudutada jõuad. Hea, kui teema näpuotsaga katsutud saab. Peale selle, õpilaste arv klassis ei puutu asjasse. Loenguvorm lihtsalt ei puuduta inimest, kuuldu kinnistamine ülelugemisega või konspekti tegemisega ei aita eriti.

Tõsi, erandiks on väga head lektorid väga põnevate teemadega.
Aga kas keegi kujutab ette, et tahaks kuulata ja vaadata kasvõi superhäid lektoreid heade teemadega 6 x 45 minutit päevas?!?!

Alternatiivkoolides on hommikune koolitund 90 minuti pikkune ja selle aja jooksul jõuab mõndagi. Nii saab koolilaps päeva kirja.
Ei ole nii nagu seletab klassikalise koolipäeva klassikalises koolis lahti oma artiklis psühhiaater Jüri O.M Ennet (Eesti Ekspress 4. veebruar 2010 Koolitus "Terves kehas terve mälu"):
"on aga nii, et mida hoolsamalt laps õpib ja pingutab ning uneaja arvelt tuubib, seda tõenäolisemalt "toodetakse" psühhiaater Ennetile ja tema kollegidele uusi patisente.
Mõelge ise, tuleb klassi keemiaõpetaja ja täidab õpilase mälu 40 minutit soolade ja metallidega, eeldades, et kõik temast aru saavad ja meelde jätavad. Saab keemiatund otsa, saabub matemaatikaõpetaja. "Lurts!;" lükkab ta keemiaõpetaja räägitu kõrvale (2mälupulgale" ju rohkem ei mahu, esialgu vähemalt ei mahu) ning alustab õpilaste mälude täitmist matemaatiliste vahenditega. Samuti eeldades, et õpilased selle kõik meelde jätavad oma "kõvakettale" salvestavad. Nelikümmend minutit hiljem lükkab geograafiaõpetaja - samuti "lurts" . kõrvale matemaatikaõpetaja räägitu ning alustab...)

Pikk põhitund, mille ainevaldkond on mingi perioodi (paar nädalat või kuu) jooksul sama, aitab lastel materjalist aru saada ja seda mõista ka muude mäluliikide abil, kui seda on semantiline mälu.
Asjad on arusaadavamad ja lapsed on tervemad.

Aga üks kirjutamata tingimus on veel alternatiivkoolides ja alternatiivmetoodiktes! Vahet pole, millises: Steiner, Montessori, Freynet, Orff, Suzuki...).
Metoodikajuhenditest seda ei leia, see on rohkem omavaheline kokkulepe.
Iga hea õpetaja tunnis. Korra vähemalt. Peab nalja saama. Muidu... mis teha mis teha, tund pole toimunud.
(Tegelikult, iga hea tund peaks sisaldama endas väga paljusid erinevaid tundeid, ta peaks kõnetama õpilast emotsionaalselt. Avastamisrõõm, üllatus, kahtlemine, põnevus...)

See oleks omaette teema, kuivõrd humoorikas võib olla korrutustabel või komapanemise reeglistik, ja kuidas meisterlik õpetaja selle huumoriga oma tunni läbi pikib nagu saia Kiire noorema venna ristsetel.

Teine omaette teema on see, et nalja suudab teha tunnis vaid see õpetaja, kes oma ainet ja oma tööd väga naudib.

Mis teha, kui aga õpetajal pole huumorisoont?

Olen kuulnud legendi või anekdoodilaadset lugu ühe Taani kooli legendaaresest matemaatikaõpetajast. Oma aine fännina ja lastega suhtlejana olnud ta võrratu, aga huumorilmeel, vaat mida pole, seda pole.

Tema pidas siis tundi nii. Võttis aine läbi, puudutas lapsed ära ja vaatas kolm minutit enne käekella. Ning ütles siis: "Kena on, naljategemise aeg on käes."
Ja rääkis ülejäänud aja anekdoote.

x x x x x

Seal üleval pool äratoodud Enneti seisukohad koolist ja õppimisest ja mälust ja tavakooliga seotud psüühikahäiretest, äärmiselt tõsistest psüühikahäiretest, on, nagu ma avastasin võetud Jüri O. M. Enneti raamatust "Väljavalitu", peatükist Koolirõõm? lk 351.

Ennetil on kombeks kõik oma peatükid lõpetada paksus kirjas lausega. Toon selle siinkohal ära, sest selles lauses peitub põhiline erinevus tänapäeva akadeemilise kooli ja nö teistsuguse kooli vahel.

Õppimise ja õpetamisega peab kaasnema ka õnnetunne, õnne Õ.

Üks totramaid mälestusi, mis mul on waldorfkoolidest, puudutab mu vanaema. Ema oli mu võtnud ära waldorfist pärst III klassi lõppu ja viinud hoopis riigikooli-tädidele. Mäletan, et toimus vastuvõtuvestlus, kus tundsin end üsna ebamugavalt ja olin vait.

Istusime direktori kabinetis, direktriss vaatas mu tunnistust eelmisest koolist, kus oli kõikide ainete järele kirjutatud paari lausega, mida olin saavutanud aastaga ja seejärel „hinne“ – „väga hea“. Ma ei teadnudki, et see midgi erilist oli, kuna hinnetest polnud me emaga varem rääkinud. Nüüd see pruun-beežis kinnise õhu järele lõhnvas kabinetis töötav tädi vaatas mu tumesiniste kaantega tunnistust ja ütles midagi kiitvat.

Ema nagu püüdis selgitada, et tema tütar käis sellises koolis, kus oli pisut teine süsteem ja hindeid eriti ei pandud, samal ajal ühte juuksesalku mu kõrva taha kohendades. Direktriss noogutas, vaatas mu poole ja ütles, et noh, oled vastu võetud, loodetavasti suudad sama tubli edasi olla. Või ei öelnud päris nii? Igatahes käisime emaga ükskord veel seal kabinetis, see oli paar aastat hiljem ja puudutas taaskord mu hindeid – nüüd olid need liiga madalad.

Kuidas vanaema siia puutub? Kohe jutustan. Lugu oli nii, et läksin uude kooli waldorfkoolist ja vanaema oli pisut mures mu sõprusringkonna pärast. Ta tahtis, et mind ei narritaks uues koolis ja seepärast soovitas, et ma igaks juhuks ei ütleks kõigile klassis, et tulen „erakoolist“. „Sest muidu neile võib tunduda, et sa tuled erikoolist ja oled puudega,“ selgitas ta.

Meie vanas klassis waldorfkoolis oli küll üks tüdruk, kes ei saanud eriti hästi kõndida, aga ta oli väga intelligentne ja meil ei tulnud hetkeksi pähe teda sellepärast sõbrana vähem hinnata. Ta lihtsalt ei mänginud vahetundidel meiega hobuseid ja loomi (mis mingil ajal oli populaarseim ajaviide tüdrukute seas; ses mängus trampisime neljakäpukil mööda klassi vaba ruumi ringi ja käitusime loomapreililikult ulakalt).

MIKS TE OLETE NII "PUNKT, PUNKT, PUNKT?"

Nagu ajukas ja heatahtlik lugeja juba taibanud on, ei esine siinses blogis niivürd palju teoreetlist targutamist, kuivõrd pööravad autorid - Sindi ja Indrek - tähelepanu oma pikaajalisele pedagoogilisele kogemusele, mis iga inimese puhul saab ju tegelikult alguse juba esimestest elupäevadest, jätkub kodus ja lasteaias, siis tuleb tagumikunühkimine koolis,,, (mis, kui halvasti läheb, uuele ringile viib.)

Niisiis, kui Indrek aastal 1979 Tallinna pedagoogilisse Insituuti eesti keelt ja kirjandust õppima läks, polnud tal vähimatki tahtmist õpetajaks saada, Waldorf õpetajaks hoopiski mitte. Ta ei teadnud kah, misasi see Waldorf haridus on, sest ainuke asi, mida ta Waldorfiga seoses teadis, oli asjaolu, et kusagil maailmas, kusagil suurtes linnades, kuhu temasugune eal, mitte eal ei pääse, on olemas Waldorf Astoria hotellid.

Ometi õps Indrekust sai, päris hea õps päris paljude sägade meelest. Ja ta on töötanud mitmes Waldorf hooldekodus, kasutanud eesti koolides Wadorf koolide võtteid ja arusaamu, edukalt ja vastuoluliselt. Imelik lausa, kui tagantjärele vaadata

Olles tagantjärele paljudele headele õppejõududele väga tänulik: Mati Hint, Mart Mäger ennekõige, Leo Villandi, Viivi Maansoo jt. Oli ka neist erinevaid õppejõude, teistsuguseid. Päike paistis ka nende peale.

Teisel õppeaastal algas meil kursus nimega "Eesti keele õpetamise metoodika." Esimesed tunnid räägiti töövihikute ilust ja tähtsusest. Tagantjärele toimus sama, mis Jens Björneboe romaanis "Jonas", kus üks isa avastab oma poja usuõpetuse töövihikud.
Tsiteerigem, pikalt.

"Doktor Kopfeldt oli väga põhjalik mees, asjaolu, mis oli tema teadusliku karjääri aluseks. Ja kohe pärast lõunasööki tegi ta oma poja koolikoti tühjaks. Kõige esimesena sattus talle ette ajalooraamat (...) ja ta luges ühe lõigu;
Jeesus Kristus sündis Juudamaal, rändas ringi ja tegi head, suri ristil.
Doktor ei olnud küll teab mis usklik, aga loetu haavas teda. See mmees, kes tegi head, oli nii või teisiti müjutanud kahte aastatuhandet Euroopa kultuurist. Ja arstina teatdis ta, et sel mehel oli haigete jaoks tihti mingi tähendus. Kiiresti haaras ta teise raamatu, väikese trükitud vihiku. Kummaline küll, ka see käsitles religiooni. Ta avas vihiku. See koosnes kahest osast, mis oli täislasueid küsimusi ja lünki, kus tihti vaid paar sõna välja jäetud, täis trükitud.
Mõnda kohta küsimustikus oli Birger vedanud oma väikesi viltuseid kirjatähti. Kui dr Kopfedt küsimustikku lehitses, jäi ta suu ammuli ja ta vajus näost ära.
Tundus, nagu oleks ta avanud patsiendi kõhu, et sealt pimesoolt eemaldada, kuid leidnud sealt hoopis kärnkonna. Korraga pöördus ta ukse poole.
"Elisabeth!" hüüdis ta. "Elsiabeth!"
(...)
"Kuula," ütles mees "see on algus..."

Ingel ütles Maarjale:" Sa saad poja ning nimetad ta punkt, punkt, punkt." Maria ütles inglisle: "Vaata, mina olen Issanda punkt, punkt, punkt." Ja inglid ütlesid karjustele:" Teile on täna punkt, punkt, punkt sündinud, kes on punkt, punkt, punkt. Te peate leidmapunkt, punkt, punktmähkmetes ja punkt, punkt, punkt lebamas." Ja ta tõusis ja trotsis tuult ja merele ütles ta:" punkt, punkt, punkt." Ja ta ütles neile:" Miks te olete nii punkt, punkt, punkt? Kuidas te võite olla nii punkt, punkt, punkt?"

Pärast seda loengut, kus tarkuse jagamist just nii õpetati, Indrek enam sellesse ülikooli ei läinud.Ta eelistas kaheaastast teenistust vene kroonus.

Vahepealse aja jooksul on kriips, kriips, kriips suhtumine jõudsalt kasvanud

Tere, head lugejad. Oleme avanud Indrekuga ühise blogi "Hari oma aeda" ning siin on meie esimesed mõtted, mida vahetasime selle blogi teemadel. Avaldame need, et ka Teile natuke aimu anda tulevastest sissekannetest ja blogi sisust.

MIDA ME SELLE BLOGIGA TAOTLEME?
Alul tahtsime tutvustada oma kogemust ja arusaamist waldorfpedagoogikast, seda eelkõige läbi isikliku kogemuse ja isiklike muljete. Rääkida kõigest positiivsest ja mitte peita negatiivset. Tahtsime nendega, kes waldorfpedagoogikast midagi ei tea, või vähe teavad, jagada oma arusaamasid.

Siis muutusime pisut ahnemaks ja otsustasime, et proovime kõneleda kõigest, mis on seotud alternatiivpedagoogikaga. Mitte et meil oleks midagi akadeemilise hariduse või tavapärase koolimudeli vastu. Siiski arvame, et tulevik on nende päralt, kes õpivad rõõmuga, kes õpivad teistmoodi, kui täna.

KUIDAS ME KIRJUTAME?
Nii ausalt ja hästi, kui oskame. Kindlasti ka humoorikalt. Vähe teooriat ja palju praktikat. Üritame rääkida terviklikke lugusid.

Meie põhiline arusaam, mis puudutab igasugust blogimist: blogimine on võimalus anda ühiskonnale lisaväärtust.

KELLELE KIRJUTAME?
Mitte ainult neile, kes midagi ei tea, vaid ka neile, kes tahavad meelde tuletada oma kogemusi seoses waldorfiga. Ja nagu öeldud, me üritame rääkida terviklikke lugusid. Hea lugu... no tõstke käsi, kes ei armasta häid lugusid.

KUI JUTT LÄHEB WALDORFPEDAGOOGIKA PEALE, KAS SIIS ON TEGEMIST WALDORFPROPAGANDAGA JA STEINERI ÜLISTAMISEGA?
Nii ja naa. Kindlasti on meie suhtumine positiivne. Aga räägime ka jamadest.

Pealegi, Eestis on praeguse seisuga inimeste peas hulk waldorf-teemalisi kinnistunud eelarvamusi. Nende murenemist sooviksime kindlasti mõjutada.

MIKS KIRJUTAME VARJUNIMEDE ALL?
Teate, inimesed seostavad näod ja nimed kohe mingi hetkehoiakuga, millest on raske vabaneda. Me sooviksime vältida lugejate eelnevat häälestatust. Jätame niikuinii oma kirjatükkidesse palju lahtiseid otsi ja jälgi, mille järgi meid saab leida, jfgi.

KUI TIHTI SISSEKANDED ILMUVAD?
Kord nädalas, kolmapäeviti. Kirjutame kordamööda.